Jakob Hurda reis Lätimaale
Hurt oli talve otsa tööd teinud. Innuga oli noor üliõpilane loenguid kuulanud, seminare ja kursusi läbi teinud, rahateenimiseks tunde andnud, korporatsioonis ja üliõpilaste korterites noorte elu elanud. Aga kui päike paistab soojalt, siis tõuseb ka inimese südames tahtmine linna kivimüüride vahelt kusagile vabamasse õhku pääseda. /.../Hurdal oli gümnaasiumist pärit hea sõber Bresinsky, pärastine Pihkva kubermangu koguduste õpetaja. Tema see oligi, kes nõu andis: läheme kodumaalt läbi Lätimaale, käime läbi linnad ja maad. Aga kuidas? Maapoiss Hurt teadis nõu: ostame hobuse ja vankri ja sõidame kui lahjavõitu mõisnikud, ei, kui jõukad möldrid/.../.
Tuli kevade. Muretseti raha. Hurt on laenanud mitmelt isikult kokku 61 rubla. Sellest kulutati hobuse, vankri ja riistade ostuks 16 r. 49 kop. Selgust ei saa, millise summaga reisile mindi. Suur ta ei võinud olla.
Laupäval, 6. juunil 1859 sõideti Tartust Võru maanteed üles Kambja poole. Tuust heinu oli vankris, istmeks meestele, toiduks loomale. Hobune oli värske, jooksis hästi. Mehed olid ülevas tujus, kõikjal kevade õhud, lillelõhnad, vallaline olek, lai maailm lahti ees, kaunid ootused paisutamas rinda.
/.../Pühapäev ja esmaspäev kulusid täiesti ära Otepää maastiku vaatlemiseks. Veel ei võinud Hurdal aimu olla, et hiljem kaheksaks aastaks Otepääle asub. Esmaspäeva hommik viideti ära lugemisega. Raamatuta elu Hurt ei tunnistanud. Pärast lõunat sõideti paadiga järvel ja käidi saartel. Teisipäeval, 9. juunil algas retk Võru poole Kanepi ja Väimela kaudu. Sõideti kinnipidamatult ära 46 versta ja jõuti kl. 8½ õhtul Võrru. Käidi kohe veel linna vaatamas. Teisel päeval külastati Kirumpää lossi varemeid. Kesknädalal, 10. juunil sõideti Haanja kõrgustikule. „Vihma sadas,“ kirjutab Jakob Hurt oma saksakeelseis märkmeis. „Meie peatusime kõrtsi juures, lugesime, ronisime üles Munamäele, tema üks külg on võsastikuga kaetud. Udu pärast ei olnud kuigi kaugele näha. Vällamäel oli ka mitmekordne kaja kuulda. Kenam oli Munamägi. Mägedelt lahkudes sõitsime Saaluse kõrtsi juurde ja ööbisime seal. Maksime 3 kopikat öö eest.
Neljapäeval, 11. juunil sõitsime Saaluselt – Saaluse maastik on kena – Vastseliina ja peatusime varemete lähedase kõrtsi juures. Varemed on paremini alal hoidunud kui Kirumpää omad. Üks sein seisab alles, 2 torni ja 3 müürinurka. Mõnusalt kõrtsimehelt kuulsime mõnda venelaste ebausukombeist ja nende seiklusist.
Reedel, 12. juunil algas sõit Marienburgi [Alūksne] poole. Maantee oli halb. "Ühe osa sõitsime kiviteest, mis eelmisel aastal tehtud. Lätimaa algas Neuenkrugi juures. Edasi jõudsime Schmershofi mõisa juurde. Kõige ilusam mõis, mis seni olime näinud. Ööbisime seal. Kõrtsmik oli hästi mõnus mees. /.../Pühapäevaks, 14. juuniks jäime Marienburgi. Seal oleksime võinud hobusest ilma jääda. Loom oli õhtul enese lahti kiskunud ja omapead hulkuma läinud. Saime ta siiski suurema vaevata jälle kätte. Lätlased mängisid terve pühapäeva kõrtsis piljardid. Järve saarel on raudkivist varemed, suuremad kui Vastseliina omad, aga mitte nii ilusad. Õhtul kl. viis sõitsime edasi ja õhtuks jõudsime Seltinisse [Zeltiņi]. Ka seal oli ilus kirik. Ööbisime kõrtsis.
Esmaspäeval, 15. juunil jätkasime sõitu Seltinist edasi. Kahe versta järel lõpeb Haanja kõrgustik ja algab tasandik. Tee oli jaolt liivane, jaolt hea. Sadala järvest mööda saabusime Aahofi [Lejasciems]. Seal oli Schwaneburgi [Gulbene] abikirik, puuhoone. Sealt edasi sõitsime kuni VelÄ“nÄ kiriku juurde. Seal peatusime. Suplesime Koiva jões. VelÄ“nÄst Tirsa [TirzÄ] kirikuni on tee koguni halb, väga liivane. Sel teeosal on ilmatumad metsad. Õhtul jõuame Tirsasse ja ööbime seal. Tirsas oli õige halb kõrts, kallis ja lutikane, ja halb õlu. Meie ei võinud kõrtsitoas magada, magasime vankris rehe all."
/.../Sõidu lõpp oli raske hobusele ja meestele. Kolm versta enne linna jõudmist väsis ruunake täielikult. Ei saanud mehed muidu hobust linna, nad pidid vankrilt astuma. Üks käis heinatuustiga ees ja meelitas hobust viimsele jõupingutusele, teine tõukas tagant vankrit. Nii halenaljakalt jõudsid nad Jakobstadti.
Mis pidi meie rändureist väsinud ruunaga saama? Hea nõu oli kallis. Mehed leidsid sõpru, kes aitasid. Nad suvitasid nädalakese linna lähedal ühe ülikoolisõbra perekonnas. Hobune sattus hoolitseja inimese hoolele, kes mõistis looma turgutada. Ja vaata, väsinud loom sai jälle jalad alla/.../.
Raamtust: Aleksander Mohrfedt. Jakob Hurda elu ja töö. Tartu 2007.