Pál Hunfalvy Eestimaal reisimas
Istun üksinda mugavas tõllas, mille ette on rakendatud kaks tugevat hobust. Eestlasest kutsar särutab neid muudkui takka, muide, vilistades – niisugust asja kuulen esimest korda – ning hobused lasevad ühtmoodi lahedat traavi nii tasasel kui ka künklikul teel.
Minu tõld kihutab samasuguse hooga, nagu Ungari talumees on harjunud sõitma – kuni ta hobune ennast ära ajab. Eesti hobuse jalad tunduvad aga rauast olevat, ta ei komista, ei tuigu ega vaaru, ehkki laseb ühesusguse kiirusega traavi nii üles- kui allamäge. Niipea kui hobune vähegi tahaks hoogu peatada, näitab kutsari vile talle jalamaid uut tulisust lisavat. Kõige enam tõendab hobuse tugevust see, et higistamisest pole ainsamatki märki. Kutsar ei heida pilkugi tagapoole, muudkui aga uhab edasi, nagu ei istukski teine inimene tal selja taga. Oma nõrga keeleoskuse tõttu tülitan teda harva, enamasti pärin asjade nimetusi. Tee on korralik, hästi ehitatud, külasid pole näha, ainult üksikuid maju, mille väljanägemine on kehvapoolne. Seda sagedamini torkavad silma siin-seal vedelevad suured kivirahnud, just nagu oleks mingi tohutusuur jõud need laiali pillutanud.
Kutsar võtab suuna pargile. Näen, et seal on üks mõis, sest pargi seest paitab härrastemaja, mille aknad on suletud – elanikke pole ilmselt kodus. Kui ma õigesti mäletan, asub see postijaam parun Pahleni mõisas. Tõld jääb seisma, saksa keelt kõnelev postiametnik küsib mu nime, sealsamas jookstakse hobuste järele, hetke pärast on need ette rakendatud ja ma võin minna.
Maksta tuleb mul ometi ja samuti soovin üht-teist teada saada. Maal maksab üks verst ühe hobuse kohta 2 1/3 kopikat, seega tasun kahe hobuse eest 5 kopikat. Linnas sõitmine on mõnevõrra kallim. Et Vaidast Kiisani on 26½ versta (või 3½ saksa miili), teeb see 1 rubla 32½ kopikat, mis on 5 franki 30 santiimi või 2 forintit 15 kreutserit. See on niisiis üks õige odav reis.
Selleks, et inimene postihobusega reisida saaks, peab ta Vene võimudelt enesele hankima niinimetatud podorodsna, lubatähe. Kuna minul on erisoovitus, siis mul niisugust luba pole.
Postijaama ja selle juurde käivat postiametnikku või rentnikku peavad üleval mõisnikud. Missuguseid kohustusi või kasu niisugune asi kaasa toob, seda ma ei tea. Arvan siiski, et hobuste eest nõutud raha ei suuda väljaminekuid katta. Need reisijad, kel oma sõidukit pole, saavad postijaamadest kaherattalised kaarikud, mille kohta tuleb tasuda üks kopikas versta kohta. Ka kutsarile annavad teelised mõne kopika.
Postiametnikud keeravad rubladest tagasiantava peenraha puhtasse valgesse paberisse ja ulatavad selle siis reisijale. Kõiges valitseb täpsus ja kord. Ühe jaamavahe kohta arvestas postiametnik paar kopikat rohkem kui pidanuks, ehkki summa ei ületanud minu nimekirjas märgitut. Tagasiteel Tallinna jõudsin samasse postijaama ja ametnik andis mulle selle raha tagasi – kuna ma ei sõitnud asulasse sisse, olevat minu tee olnud versta võrra lühem.
/.../Kuni ma oma reisikaaslastega (Viljandi) linnas ringi vaatan, on võõrastemajapidaja valmistanud maitsva õhtusöögi ja seejärel kerkib taas üles küsimus: kas jääme öömajale või asume teele? Viimase kasuks otsustanud, palume võõrustajalt-postiamtnikult hobuseid. Ta annab need jalamaid, ent ühe tõlla ette, kus istub kaks inimest, ei või ta rakendada kõigest kahte hobust, sest meie esimese peatuspaiga Võhmani on 30 versta maad ja kuna seda teed mööda, mida meie tahame minna, tavaliselt postiliiklus ei käi, kehtivad siin teised hinnad. Niisiis on ta sunnitud ette rakendama kolm hobust ja arvestab ühe versta eest iga hobuse kohta 4 kopikat. Seetõttu läheb Viljandi teelõik võrdlemisi kulukaks, sest Tartust siiani maksame 12 rubla raha.
/.../See ei ole eraldi asuv körtz (kõrts), sest üsna lähedal paistavad hooned, on kosta koguni viiulimängu. Ent inimesi pole näha, körtz on tumm, justkui oleks teine täitsa tühi. Pika koputamise peale ajab meie Viljandi kutsar kellegi üles ja teatab talle, et teelised on siin, toodagu hobused. Tüki aja pärast välgatab lambivalgus, seejärel tulevad välja tüdruk ja poiss ning lähevad siis jälle sisse tagasi. Saame aru, et oleme tõepoolest sattunud vähekäidavale teele. Pärast kahte tundi tuuakse viimaks hobused ja kolm neist rakendatakse ette. Ma ei julge selle vastu midagi ütelda, sest kuulsin, et siit Anna külani, kus taas päris postiteele jõuame, on 43 versta, seega rohkem kui 6 miili.
Aga kui palju see maksma läheb? Körts-mees (kõrtsimees, kõrtsmik) küsib 6 rubla 45 kopikat. Näen, et ta nõuab veel kõrgemat hinda kui Tartu mees, kellele maksime 12 miili eest 12 rubla, ja seepärast hakkan tingima. Pärast pikka sõnavahetust, mida minu vähene eesti keele oskus sugugi lühemaks ei muuda, laseb ta kutsaril kuue rubla eest pukki istuda ja me võime teele asuda.
Raamatust: Pál Hunfalvy. Reis Läänemere provintsides. Tallinn 2007.