Postitee kujunemise lugu

Eesti teedevõrk on väga vana, ulatudes kaugete sajandite taha. Muinas- ja keskajal oli maismaateede kõrval hoopis olulisemaks rändamise mooduseks veetee. Tartu ja Pihkva vahel on aegade jooksul liigeldud vee- või taliteed kasutades piki Emajõge ja üle Peipsi või maanteed mööda läbi Kirumpää ja Vastseliina. 

Tõenäoliselt on kunagine Tartu-Pihkva maantee ehk praegune Postitee säilitanud oma teejoone 13.-14. sajandi vahetusest, järgides paljuski tänaseni kasutatavat trassi. Aluse selliseks arvamuseks annab Tartu piiskopkonna idapiiride kaitseks 13. sajandi teisel poolel rajatud Kirumpää loss ja Vastseliina lossi rajamine 1342. aastal. Keskajal oli Vastseliina üks Vana-Liivimaa olulisematest palverännusihtkohtadest. 

Rootsi ajal pöörati teedevõrgu arendamisele varasemaga võrreldes suurt tähelepanu. 17. sajandi keskpaiku tehti teede korrashoid ja hooldamine rüütelkondade järelvalve alusel talupoegade kohustuseks, teid hakati süstemaatiliselt kaardistama. 1695. aastast on pärit teadaolevalt vanim Tartu-Vastseliina teekaart - Tartumaa teede atlas. Lisaks teejoone pikkusele kannab see informatsiooni tee ääres paiknenud kõrtside, talude, sildade ning mõisate kohta. Atlases märgitud teejoon on Postitee Põlva- ja Võrumaa piirides suures osas kasutusel tänagi. 

Rootsi aja lõppu jääb ka esimene postiliikluse korraldamise katse. 1693. aastast pärinevast kirjeldusest leiame, et Tartu-Vastseliina postiveo tarbeks paigutusid peatus- ja hobuvahetuspunktid järgmiselt: pärast piiri ületamist Vastseliina juures liikus Vene välipost Rootsi postiratsanike paunades Tartu poole, mööduti Uue-Kasaritsa, Põlgaste, Karilatsi ja Kuuste kõrtsist. Paraku soikus postiliiklus seoses Põhjasõja algusega 1700. aastal. 
  
Uus lehekülg Postitee arengus keerati 1784. aastal, mil Tartu kreisi lõunapoolsetest kihelkondadest moodustati Võru kreis. Uue kreisilinna asukohaks valiti Kirumpää linnuse lähedal asuv Võru mõis. Ehkki katseid kahe kreisilinna vahelise postiveo käimalükkamiseks tehti seoses Krimmi sõjaga juba 18. sajandi lõpus, jõuti regulaarse postiliikluse avamiseni alles 19. sajandi keskel. Esialgu kasutati postijaamadena maanteekõrtse, aastatel 1861-1863 ehitati Tartu ja Võru ühendusteele kaks postijaama – Maidlasse ja Varbusele. Postijaamade vahekaugused olid 22-23 versta. (1 verst = 1, 067 km).

19. sajandi lõpus jõudsalt arenema hakanud raudteeliiklus, mis tõi kaasa paljude postiteede sulgemise, Tartu ja Võru vahelist liiklust oluliselt ei mõjutanud. Tartu-Võru vahelisele hobupostiliiklusele sai saatuslikuks hoopis auto- ehk omnibussi liiniliikluse käivitamine alates 1922. aastast. Varbuse ja Maidla postijaamad suleti lõplikult 1931. aastal. Üks ajajärk oli jäädavalt läbi saanud. Seoses autode ja busside tulekuga on Postitee üldilme viimase saja aasta jooksul teinud läbi suured muutused. Esimesed suuremahulisemad teetööd, mis järgisid otseselt mootorsõidukite vajadusi, tehti Positeel 1930. aastatel. 

Teise maailmasõja perioodil mängis Postitee tähtsast strateegilist rolli 1944. aastal. Pärast ebaõnnestunud läbimurdekatset Virumaal Sinimägedes otsustas Punaarmee Saksa vägesid rünnata Lõuna-Eesti, täpsemalt Võru suunalt. See õnnestus ning nii liikus osa punaarmeelasi vallutatud Võru linnast edasi Tartu poole ka Postiteed mööda. 

Pärast Teist maailmasõda, ajavahemikul 1944-1971, kuulus Tartu-Võru maantee Eesti NSV üleliidulise tähtsusega maanteede hulka. Tõstetud staatusega teel alustati 1940. aastate lõpus oma aja kohta suuremahuliste teetöödega, 1955. aastaks oli varasem kruusatee kogu praeguse Põlva- ja Võrumaa ulatuses mustkatte alla viidud. Sellel perioodil muudeti tuntavalt tee välisilmet – lõiguti ehitati tee sirgemaks, muldkeha ning teekatend varasemast laiemaks, paiguti muutus ka teejoone asukoht. 

1972. aastal sai Postiteest seoses uue Tartu-Võru tee valmimisega kõrvaltee, Postitee liikluskoormus vähenes. Kõige rohkem on Positee ajalooline teejoon muutunud Tartu maakonnas, Väimela teeristist Võruni on see praktiliselt kadunud. Postitee Põlva ja Võru maakondadesse jääv lõik on jäänud suurtest ümberehitamistest puutumata ning viimastel aastatel on hakatud seda väärtustama kui ainulaadse ajaloopärandi ning puhta loodusega elu- ja külastuskeskkonda.