Postiteel säilinud tee-arhitektuur pärineb 20. sajandist.

Sillad
Kuni 1930. aastate alguseni oli Postitee ainukeseks püsisillaks 1913. aastal üle Ahja jõe Tilleorgu rajatud maakividest lihtne üheavaline sild.  Ülejäänud sillad olid sel perioodil veel puidust. 1930. aastatel asendati need  tüüptarinduse, raudbetoonist avaehituste ja raudkividest kaldasammastega rajatistega. Koos uute sildade ehitamisega teostati sildade lähiümbruses - enamasti paarisaja meetri ulatuses - teeõgvendusi, mis on osaliselt ka praegu nähtavad.

Postitee sillad ei kuulu oma gabariitidelt ja arhitektuurilt Eesti tähelepanuväärseimate hulka,  nende olulisim väärtus on Teise maailmasõja hävitustööst puutumata jäänud ansambli terviklikkus.

Piirdepostid
Tee ohtlikematesse kohtadesse piirdepostide paigaldamine on üsna vana traditsioon. Suuremat tähelepanu hakati piirdepostide paigaldamisele Eestis pöörama seoses autode laialdasema kasutuselevõtmisega 1920. ja 1930. aastatel. Kui 1920. aastatel oli üsna levinud ka puidust piirdepostide paigaldamine, siis edaspidi hakati üha rohkem eelistama raudbetoonist piirdeposte. Uute raudbetoonist piirdepostidega varustati 1930. aastatel ehitatud sildade peale- ja mahasõiduteed. On suur väärtus, et hilisemal ajal pole Postiteel piirdeposte sarnaselt paljude teiste teedega metallist piiretega asendatud. 

Piketikivid
1922. aastal mindi Eestis seniselt verstasüsteemilt kilomeetrisüsteemile. Teede parandus- ja korrashoiutööde täpse arvepidamise tagamiseks hakati 1920. lõpus kilomeetripostide vahele iga 200 meetri tagant paigaldama piketikivisid. Mõned mujal juba ammu teeservadest kadunud piketikivid on Positee ääres tänaseni säilinud.

Stalinistlikud puhkealad
1950. aastate algust tuntakse Eesti teede ajaloos maanteede kaunistamise ajajärguna. Stalinistliku arhitektuuri ühe väljundina hakati maanteede äärde rajama suurejoonelisi puhkealasid, mis paiknesid enamasti teede ristumiskohtadel. Ajastu vaimust tingituna hakati sinna püstitama betoonist kujusid, mis kandsid enamasti poliitilist alatooni. Puhkealade juurde kuulusid lisaks skulptuuridele  bussiootepaviljon ja pingid.

Postiteel asusid puhkealad koos skulptuuridega viies kohas – Liival ja Alamustil hirvekujud, Tilleorus pioneeripoiss trummiga, Väimela teeristis kommunistlik noor linnuga, Kirumpääl naisvõrkpallur. Postitee imposantsemaid puhkealasid asus Tilleorus. Lisaks tavapärasele paviljonile, skulptuurile ja haljastusele oli sealse puhkeala keskseks kompositsioonielemendiks purskkaev. Praeguseks pole ükski Postiteele üles seatud betoonkuju säilinud.

Bussiootepaviljonid
Vanemad Postiteele jäävad bussiootepaviljonid on ehitatud 1970. ja 1980. aastatel.  Esindatud on kolm üle Eesti kasutusel olnud eriilmelist paviljonitüüpi, sealhulgas tähekujuline Karilatsis ja Raistes, A-kujuline Ihamarus ning V-kujuline Varbusel. 

Haljastus
Kogu Postitee ulatuses on kohati säilinud nõukogude perioodi esimestest aastakümnetest pärinev haljastus. Kõige rohkem on Postiteele istutatud kuuseistikuid. Kilomeetrite pikkused kuusehekid, mis olid algselt mõeldud teede tuisuohtlikkuse vähendamiseks, jäid 1970. aastatel hooletusse ja on praeguseks ülekasvanud.  

Postitee haljastuse osas on eriti tähelepanuväärne Ihamaru–Puskaru lõik. Napilt seitsme ja poole kilomeetrise lõigu peal võib kohata kuusehekke, vahtra- ja kasealleed, korrapäraselt istutatud papleid ja õunapuid.  Miks nii lühikesele lõigule nii palju erinevaid puuliike istutati, ei oska asjaosalistest keegi vastata. Lihtsalt kukkunud nii välja. Selline liigirikkus nii lühikesel distantsil on tähelepanuväärne kogu Eesti kontekstis.  

Vanad teelõigud
1960. aastatel teeõgvendusest puutumata jäänud vanad teelõigud Sikajalas, Ridalis ja Kirumpääl annavad hea ettekujutuse Postitee päris vanast väljanägemisest, seda eelkõige tee laiust silmas pidades. Kirumpää teelõigul on kohati jälgitavad ka vanad teekattematerjalid – munakivisillutis ja tsementmakadamkate.