Ihamaru-Puskaru

Lukatsi magasiait
Magasiaitadeks nimetati 19. sajandi keskel ehitatud külakogukonna ühisaitasid, millest talupojad said raskematel aegadel vilja laenata. Käsk selliste aitade loomiseks anti välja 1799. aastal. Majandusliku olukorra paranemisel nende tähtsus 19. sajandi teisel poolel vähenes ning kadus lõplikult 20. sajandi alguses. Lukatsi magasiait on praegu kasutusel suvekoduna. 

Vabadussõjas enamlaste poolel langenute mälestusmärk 
Nõukogude perioodil püstitati Ihamaru küla servale, Põlva–Saverna teeristist paar kilomeetrit Võru poole, hukkunud enamlastele mälestuskivi. Tegemist on suurema maakiviga, millel on tagasihoidlik kiviplaat kirjaga “Varbuse vennaskalm. 1919. a. Kodusõja ohvrid”. Nõukogude ajalookäsitluses välditi Vabadussõja kui mõiste kasutamist, selle asemel oli käibel väljend ”kodusõda”. Selline nimekasutus tulenes nõukogude ajalookirjutuse soovist näidata Vabadussõda kui kodanluse katset õõnestada noort Nõukogude Venemaad ja rõhutada Eesti kommunistide püüdlusi seada Eestis sisse nõukogude kord. 

Varbuse mõisaase
Kuni 18. sajandi keskpaigani kuulus Varbuse karjamõisana Väimela mõisa juurde. 18. sajandi keskpaigast sai Varbusest iseseisev rüütlimõis. Sarnaselt paljude teiste Liivimaa mõisatega vahetas Varbuse 19. sajandi esimesel poolel sagedasti omanikke. 

1845. aastal ostis mõisa 23 000 hõberubla eest kreisisaadik major Alexander von Ditmar. Tema järeltulijad müüsid 1859. aastal selle 50 000 hõberubla eest edasi Paul Arthur von Sieversile. 1887. aastal sai nii Varbuse kui lähedal asuva Karaski mõisa omanikuks Harald von Samson-Himmelstjerna. 18. mail 1887. aastal Varbuse ja Karaski mõisate senise omaniku Alexander von Mölleri ja Harald von Samson-Himmelstjerna vahel sõlmitud ostu-müügilepingu järgi tasuti mõlema mõisa eest kokku 162 000 rubla.

Samal aastal abiellus Varbuse vastne omanik preili Margarete Gaehtgens’iga. Pere asus elama Varbuse mõisa tagasihoidlikusse ühekordsesse tellisekatusega härrastemajja. Samsonite ajal arendati mõisas aktiivselt põllumajandustootmist. Richteri aadressraamatu järgi kuulus 1909. aastal Varbuse mõisale 656 ha mõisa- ja 623 ha talumaad, lisaks 90-pealine piimakari, meierei ja 40 hobust. Tuntud oli vendade Samsonite korraldatud ratsaajujahid (Parforcejagd). Harald von Samson oli jahiseltsi esimees. 

Nii enne kui peale viimast ilmasõda asus Varbuse mõisa härrastemajas rahvamaja, seejärel aga raamatukogu. Hoone hävis tulekahjus aastal 1981. Osaliselt on säilinud mõisa kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur, moonakatemaja ning 19. sajandi teisel poolel rajatud mõisa park. Kõik nimetatud objektid on arhitektuurimälestistena võetud riikliku kaitse alla. 

Kaasaaegse ajakirjanduse teadetel ulatub Varbuse küla ja mõisa koorilaulutraditsioon 19. sajandi II poolde, jõudumööda edendatakse seda seal tänapäevalgi.

Varbuse mõisa kõrtsiase 
Varbuse mõisa kõrts asus Tartu–Võru postitee ääres ühe versta kaugusel mõisast. Varasemad teated Varbuse kõrtsist leiduvad Mellini atlases 18. sajandi lõpust. 19. sajandi viimasest kümnendist on säilinud mitmeid kõrtsi rendileandmise lepinguid. Kõrts suleti veel enne riigi viinamonopoli kehtestamist 1899. aastal; enne sulgemist tegutses kõrtsi juures ka pood. Maantee ääres asunud kõrtsihoonet kasutati edaspidi mõisatööliste majutamiseks. Praeguseks on kõrtsihoone hävinud.

Varbuse postijaam
Varbuse postijaama rajamist juhtis Liivimaa rüütelkonna Maanõunike Kolleegium. 1861. a sügisel otsustati Tartu–Võru postiteele kavandatud Varbuse postijaam ehitada siinse mõisa omanikult Paul Arthur von Sieversilt renditud 75 vakamaa suurusele maatükile. Maatüki rendihind oli 200 rubla aastas. Talli suurus olenes postitee tähtsusest ja hobuste arvust. Postijaama ehituskalkulatsioonide järgi kavatseti esialgu ehitada tall 20 hobusele. Ettevalmistuste käigus tehti plaanides muudatusi ja Varbuse postijaama tall projekteeriti 33 hobusele. 

Varbuse postijaama hooned valmisid Tartu ehitusmeistri August Franz Königsmanni (1810–1866) juhtimisel. Postivedu Varbuse jaamas oli mõnede teadete kohaselt alustatud juba 1.mail 1862. Sarnaselt Maidla jaamaga suleti Varbuse postijaam 1931. aastal. 1935.-1997. aastatel tegutses selles Varbuse teemeistrikeskus. 

Eesti Maanteemuuseum
Eesti kõige paremini säilinud hobupostijaama-kompleksist Varbusel sai 2001. aastal Eesti Maanteemuuseumi asupaik. Sellest ajast on jõudsalt edenenud postijaama hoonete renoveerimine. Alates 2005. a suvest on muuseum külastajatele aastaringselt avatud. Vaadata saab teede ajaloo püsinäitust “Tee ajalugu!” ning teedetehnika ekspositsiooni. Endises tallihoones tegutseb Varbuse Teemaja pakub korralikku kõhutäidet ka suurematele gruppidele. 2009.-2010. aastal rajatakse muuseumi territooriumile unikaalne ajalooliste teeruumide väliekspositsioon.

Kantsimägi 
Postitee keskosas Tilleoru veerul asuv Kantsimägi on arheoloogiliste leidude põhjal tunnistatud linnamäeks. Viimastele kaevamistele tuginedes peetakse linnuse rajamise ajaks 8. sajandit ja leidude põhjal võib väita, et linnust kasutati intensiivselt veel 10. ja 11. sajandil. Hiljem lakkas Kantsimägi linnusena eksisteerimast.

Linnuse õue on kasutatud peoplatsina. Nähtavasti on seepärast siin ka maapinda tasandatud. Peoplatsile viiva tee laienemise tõttu on maha kaevatud valli põhjapoolne ots. Siin ei puudu ka “varandusotsijate” tehtud augud. 

Tille kõrtsiase 
Tille kõrts kuulus Hurmi mõisale. Kõrts ei ole säilinud ning andmeid tema kohta on säilinud napilt. 20. sajandi alguse fotode järgi oli Tille kõrtsi näol tegemist ühe talliga kõrtsitüübiga. Tilleorus asus kõrts juba 1695. aastal ning tegutses samas paigas kuni 20. sajandi alguseni. Kõrts jätkas tegevust ka pärast viinamonopoli kehtestamist 1900. aastal. Nii teab kohalik elanik Anna Tammsalu rääkida, kuidas tema ämm, kes Varbuse mõisas 20. sajandi alguses mõisateenijana ametis oli, mõnikord kõrtsis “puna” (lahja punane marjavein) joomas käis. Varbuse mõisnik ei tahtnud sugugi leppida, et tema teenijad kõrtsis käivad ning kui härra oma alluvate kõrtsikülastusest kuulma juhtus, tuli sellest suur pahandus. 

Tille kõrts sai Vabadussõjas kannatada ning alles jäid vaid varemed. Tõenäoliselt langeb see 1919. aasta jaanuari lõpus peetud lahingutega ühte aega. 1920. aastate alguses otsustati Tille kõrtsi varemed lammutada. 

Tille veskiase
Ahja jõgi saab alguse Erastvere järvest ja saavutab Tilleorus suurima kõrguse – kuni 30 meetrit. Tille kohal on see juba kiiresti voolav jõgi, sügavusega 2-3 meetrit ja laiusega kuni 10 meetrit. Selles osas on jõe lang üsna suur – keskmiselt 3,1 meetrit ühe kilomeetri kohta. Suure languse tõttu oli Tille jõel rohkesti veskeid – Vedela, Kaska, Roti, Liismiti, Vaigu ja Tille. 

Liivimaa 1624.–1627. aasta maarevisjoni järgi oli Tillemõisa juures tühi veskikoht. Mõis olnud võssa kasvanud. On tõenäoline, et veski oli olemas juba 16. sajandil. 1839. aastal välja antud C. G. Rückeri kaardil on veski näidatud töötava veskina. 1908. aastal omandas Hurmi mõisa Johann Saadik; vesikomanikuna on märgitud Johann Semelit. Semel oli rahvuselt lätlane, töötanud varem Võrus mehhaanikuna ning tegelemine piiritusevabrikute seadmete ehitamise ning remontimisega teinud ta üsna jõukaks meheks. 1909. a ehitas ta Tillele praeguse suure veskihoone koos elumajaga. Uude hoonesse ehitati ka keskküte. Semel pidas Tillel kõrtsi kuni 1940. aastani, mil ta andis veski üle Hurmi masinaühistule. 

Veskis tehti liht- ja ülesõela jahvatust, kividega tehti vahel ka tange. Vabariigi perioodil otsis Semel Tartust Jänese firmalt kruubimasina ja tangulõikaja. Ühtlasi toodi ka sorteerija “Petkus”. Väga hästi õnnestus Tille veskis tatratangude jahvatus. Johann Semel muretses endale ka 110 voldise elektridünamo. Väljapoole antud elektrit ainult jõe paremal kaldal asetsevale Raudna talule. Nõukogude ajal antud elektrit natuke ka teistele lähedal asuvatele majadele. 

2019. aasta seisuga on Tille veski olukord väga halb. Veskit on viimastel aastatel korduvalt rüüstatud; kindla peremeheta hoone konstruktsioonid on osaliselt pehastunud, aknad ja uksed lõhutud. 

RMK Tilleoru matkarada
Maanteesilla juurest algavat RMK Tilleoru matkarada on asjatundjate poolt hinnatud Eesti üheks kaunimaks ja vaheldusrikkamaks - 4,5 km pikkune rada kulgeb jõe vasakul kaldal mööda jõelammi ning läbi metsade kuni Merioone allikani. Sealt edasi viib trepp oruveerest üles ja mööda metsateed ning Hurmi oja vasakkallast toob rada maanteeni tagasi.