Puskaru-Võru

Puskaru kõrts 
Puskaru kõrts kuulus Vana-Piigandi (hiljem Sõreste mõisale). Piigandi mõisa alla kuulunud Puskaru küla kohta pärinevad teated 1627. aastast. 1695. aasta Tartumaa teede atlases on Puskarus kõrts märgitud töötava kõrtsina. Kõrts tegutses seal kuni sajandivahetuseni. 1909. aasta aadressraamatu järgi asus endises Puskaru kõrtsis Jan Borkmanni talukaupade pood.Pood jätkas endises kõrtsis tegevust ka Eesti esimese vabariigi perioodil. Kauplus tegutses Puskaru endistes kõrtsiruumides kuni 1990. aastate alguseni. Eesti esimese vabariigi perioodil peeti kõrtsi juures igal aastal laatasid. 




Mustajõe kõrts 
Esimesed kindlad andmed kõrtsi tegevusest Mustajõel pärinevad 1695. aasast. 
Praeguseni säilinud hoone ehitusajaks peetakse 19. sajandi esimest poolt, kusjuures pole välistatud, et ehituskehandis võib leiduda vanema hoone osiseid. Mustajõe kõrts on ühe talliga telliskivihoone. Tall oli tavaliselt eluosast pikem, kuid Mustajõel on suhe vastupidine. Vanimal ühe talliga kõrtsi tüübil koosnes eluosa ühest ruumist, analoogiliselt rehielamuga kasvas ruumide arv kahele, edasi kolmele ja rohkemale. 

Mustajõe kõrtsi ruumijaotus oli hästi välja arendatud. Viie ruumi hulgas leidus eeskoda, kust pääses kõrtsituppa (suur ruum esikülje lõunapoolses nurgas). Tagakülje poolsetest ruumidest kasutas kõrtsmik arvatavasti kahte oma elukorterina. Saksakamber asus kas eeskoja kõrval vastu kõrtsihoone tagakülge või lõunapoolses nurgas vastu tagakülge. Seoses poe avamisega ehitati suure tõenäosusega suurde kõrtsituppa vahesein ja aknaava muudeti ukseks. Hiljem on kõrtsituppa ehitatud veel üks vahesein. 

Vahetult enne viinamüügimonopoli kehtestamist aastatel 1898–1899 on Mustajõe kõrtsmikuna märgitud Andreas Mürsepp. Pärast monopoli kehtestamist lakkas Mustajõe kõrts tegutsemast. Nii on 1909. aasta aadressiraamatusse märgitud Tilsi mõisale kuuluv Mustajõe pood, mille rentnikuks oli endine kõrtsmik Andreas Müürsepp. Mustajõe kõrts on ehitusmälestisena riikliku kaitse all. 

Ridali kõrts 
Ridali kõrts kuulus Põlgaste mõisale. Põlgaste mõis tekkis 17. sajandi teisel poolel, mil see Krootuse mõisast eraldati. Tõenäoliselt rajati Ridali kõrts 19. sajandi algul. 1798. aasta Mellini atlases Ridali kõrtsi pole; see ilmub esmakordselt kaardile 1839. aastal. 

Viimane kõrtsipidaja oli Mihkel Lävi (Lävvi). Mihkel Lävi tütre Margarete Lävi mälestuste kohaselt jäänud kõrtsipidamine soiku Eesti Vabariigi ajal. Suure tõenäosusega leidis see aset siiski mõnevõrra varem - seoses Esimese maailmasõja puhkemisega või seoses Vabadussõjaga ajavahemikus 1914–1919. Eesti Vabariigi tulekuga hakkas endine kõrtsmik Mihkel Lävi talupidajaks. 

Eesti esimese vabariigi ajal toimusid Ridali kõrtsi juures linalaadad. Juhtus, et linakaupmehed tulid Ridalisse juba laada eelõhtul ning siis ööbiti kõrtsi suures ruumis (tallis). Hommikul vara läks kauplemine lahti. Linalaadad toimusid aastas mitu korda. Kõrtsi lähedal oli metsa servas palliplats. Külarahvas käis sinna nädalavahetusel kokku. Margareta Lävi mälestuste kohaselt käis külarahvas seal koos veel 1930. aastatel. Seal tantsiti ja lauldi. Talvel kogunesid küla noored, tehti ringmänge ja “Jeruusalemma põletamist”. 

Eesti ajal asus Ridali kõrtsis ka kauplus, kuid poepidajaks ei olnud mitte endine kõrtsmik, vaid eraldi poodnik, kellele oli välja renditud kaks tuba. Nõukogude okupatsiooni tulekuga võeti Lävidelt maa ära. Vanemad surid ja Margareta jäi kõrtsi üksinda elama kuni 1970. aastal kolis ta ära Lahe külla, kus sai korteri. Ridali kõrts kukkus lume raskuse all kokku 1970. aastatel. Praegu on sinna vundamendi peale ehitatud uus maja, mis on ehitusjärgus. 

Põlgaste mõis 
Iseiseisev Põlgaste mõis tekkis Krootuse mõisast eraldumisel 17. sajandi teisel poolel. Sellest ajast alates kuni maareformini 1920. aastal oli Põlgaste iseseisev rüütlimõis. Algselt kuulus mõis Georg Rothhausenile. Peale Põhjasõda vahetas mõis palju kordi omanikke. 19. sajandil oli ta pikemalt von Rothide omanduses, enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa omanik Erich von Oettingen. Võõrandamisjärgselt kuni 20. sajandi lõpuni oli hoone kasutusel koolimajana, täna tegutseb hoone ühes tiivas Lahe valla raamatukogu.

Tänaseni säilinud poolkelpkatusega varaklassitsistlikus stiilis ühekorruseline peahoone on ehitatud 18. sajandi lõpul. 19. sajandi esimesel poolel lisati pargipoolsele fassaadile kolmnurkse viiluga portikus. Praeguseks on mõisaaegsest sisekujundusest säilinud vaid 20. sajandi algusest pärit profileeritud rohelistest kahhelkividest historitsistlik kahhelahi. Kõrvalhooned paiknevad korrapärase nelinurkse skeemi järgi härrastemaja ees. Terviklikumalt on säilinud peahoonega üheaegselt ehitatud valitsejamaja ning 19. sajandi teisel poolel ehitatud ühekorruselist poolkelpkatusega kaks moonakatemaja hoonet. Põlgaste mõisakompleksi huvitavaks objektiks on mõisa parki ja õunaaeda eraldav tellistest piirdemüür, nn pitsmüür. Mõisapargi suurus on 4 ha. Park ei ole liigirikas, kuid võrdlemisi heas korras. 

Parksepa vana koolimaja 
Väimela valla oma kool on asutatud 1875. aastal endise Rammuli talu maadele. Samast perioodist pärinev puidust koolihoone on säilinud esialgsel kujul. Esimesed koolijuhatajad olid Henno Kalkun ja Hans Kann, keda tuntakse rohkem Võrumaa seltsielu ning koorilaulu edendajana. Kõige kauem – 28 aastat on Parksepa kooli juhtinud Jaan Kabel. 1930. aastate lõpul alustati uue koolimaja ehitamist. Renoveeritud koolihoones tegutseb täna Parksepa keskkool, kus õpib ligi 500 õpilast. Endisaegset Aleksandri valla magasiaita kasutavad Parksepa kooli ehitusmehed

Lapi (Lappi) kõrts 
Lapi kõrts on asutatud 18. sajandil ning see kuulus Väimela mõisale. Lapi kõrts lakkas tegutsemast 20. sajandi alguses seoses viinamonopoli kehtestamisega. Elumajaks ümber ehitatud endist kõrtsi on esmapilgul üsna raske ära tunda.

Väimela mõis
Varaseimad teated Väimela mõisat pärinevad 1590. aastast. Alates 18. sajandi lõpust oli mõis von Richterite valduses. 1870. aastal siirdus mõis von Löwenite omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimaseks omanikuks oli Bernhard von Löwen. 

Von Richterite ajal 19. sajandi algul välja ehitatud sümmeetriline varaklassitsistlik mõisakompleks on ümbruskonna üks kaunimaid. Kompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone, mille tagakülg oli suunatud Väimela järve maalilisele kõrgele kaldale. Hoone fassaadi kaunistasid pilastrid. Kaarjate müüride abil liitus peahoonega külgedel kaks tiibhoonet - üks neist oli valitsejamaja, teine aga teenijatemaja. Kaugemal ääristasid peahoone esist auringi kaaravadega ait ning tall-tõllakuur. Majandushooned paiknesid nimetatud kompleksist peamiselt põhja pool. Majandushooneist on vaatamisväärseimad kellatorn ning maakividest laudaehitis.

Mõisa peahoone põles maha Vabadussõjas 1919. aastal. Hiljem hoone taastati, kuigi algse ühekorruselise asemel kahekorruselisena. Aastakümneid on seal tegutsenud mitmesugused õppeasutused. Kaasajal kasutab mõisakompleksi Võrumaa Kutsehariduskeskus. Mõisa peahoone põles 1950. aastatel teistkordselt, sellejärgsel taastamisel saadud välimus on säilinud tal tänini. Erinevalt peahoonest on enamik mõisa kõrvalhooneid säilinud meieni algkujul. 

Kirumpää linnus 
Kirumpää linnus asus Tartu–Vastseliina maanteel. Linnust on esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1322. aastal. Saksa ristisõdijate vallutusjärgsele rajamisele osundab samast kihist leitud importkeraamika kild, mis pärineb arvatavasti 13. sajandi teisest poolest. 

Linnus sai kannatada juba päris Liivi sõja alguses 1558. aastal, mil see ilma lahinguta venelaste kätte langes. 1579. aastal põletasid linnuse poolakad. Liivi sõjas jäigi see varemetesse, kuid ehitati enne 16. sajandi lõppu siiski uuesti üles. Linnus sai kannatada Rootsi–Poola sõjas, kuid 1627. aastaks oli taastatud. Lõplikult jäi ta varemetesse 1656. aastal alanud Vene–Rootsi sõjas. 17. sajandi lõpust on linnust kirjeldatud juba ahervaremetena, kust ümbruskonna mõisnikud murdsid oma uusehituste ja talupojad oma ahjude tarvis telliskive. 

Eriti hoogustus Kirumpää linnuse varemete lammutamine 18. sajandi lõpul seoses Võru mõisa uue peahoone ehitamisega. Nimelt loodeti varemete lammutamisest saada kogu ehitisele vajaminev kivimaterjal. Nii jäi linnusest väga vähe alles. Praegu on linnusest säilinud vaid mõningad üksikuid müüriosad. Kirumpää linnuse varemed on arheoloogiamälestisena riikliku kaitse all ning nõuetekohaselt viidastatud. 

Võru postijaam 
Riia–Valga–Vastseliina–Petseri–Pihkva postitee avati 1716. aastal. Esialgu sellel liinil postijaamade tarbeks uusi hooneid ei ehitatud, vaid kasutati kõrtse. Algul kulges postitee Riiast läbi Aluksne Vastseliinasse. 1730. aastal suunati liiklus Valmiera, Valga, Lipši, Mõniste, Sänna ja Haanja kaudu läbi Vastseliina Petserisse ja Pihkvasse. 18. sajandi lõpul moodustati Võru kreis ning samanimelisele mõisakeskusele anti linna õigused. Esimese postkontori sai Võru aastal 1790. Sideolud olid aga linna algaastakümnetel viletsad. Algul postimaantee noort kreisilinna ei läbinud. Lähim postijaam asus 10-15 versta kaugusel Haanjas. 

Olukorra parandamiseks saatis kindralkuberner markii Ph. Paulucci 1813. aastal Liivimaa rüütelkonnale reskripti viia Haanja postijaam Võrru. Pärast arupidamist lükkas rüütelkond ettepaneku tagasi. Ka järgmisel aastal ei leidnud markii palve positiivset lahendust. 1818. aastal taotles Paulucci otse Aleksander I luba postijaam Haanjast Võrru kolida. Luba saadi ja 11. septembril 1818 anti välja keisri ukaas, mille kohaselt tuli alustada uue postijaama ehitamist Võrru. Sama ukaasiga nähti ette ka uue postitee rajamine Tartust Võrru, kuid rüütelkonna vastuseisu tõttu jäi see teostamata. 1820. aastal oli Võru postijaama hoone valmis ning postijaam alustas samal aastal tegevust. Tartu–Võru postitee avamisega 19. sajandi keskel sai Võru postijaamast kahel maanteel asuv vahepunkt. 

Riia–Valga–Vastseliina–Pihkva postimaantee tegutses kuni Valga–Pihkva raudteeliini valmimiseni 1889. aastal. Uue raudteeliini avamise järel otsustas Liivimaa kubermanguvalitsus Valga–Võru–Pihkva maantee postiveo lõpetada. Nii säilitas Võru postijaam oma staatuse nüüdsest ainult Tartu ja Võru linna vahel, kuni 1918. aastal kõik Eesti- ja Liivimaa postijaamad tegevuse lõpetasid. 1921. aastaks suudeti Võru postijaam taas avada. Paraku lõpetas postijaam üsna pea oma tegevuse. 1922. aastal avatud autobussiliin Tartu ja Võru vahel ainult kiirendas seda protsessi . 

1930. aastate lõpus toimusid Võru endise postijaama krundil suured muutused. Nimelt otsustati postijaama ühele küljele ehitada uus Võru maavalitsuse hoone. Kavandis sulatati vana postijaamahoone uusehitisega oskuslikult kokku. Kolmekorruseline esinduslik hoone valmis 1938. aastal. 

1960. aastate alguses toimus maavalituse hoone edasine laiendamine, mille käigus Võru postijaama peahoone kadus. 2009. a seisuga on endise Võru postijaama hoonetekompleksist väga vähe säilinud. Endine postijaama kompleks on vaid aimatav.