Liiva-Karilatsi

Liiva (Vooreküla) teerist, ajaloolise Postitee algus 
Esimesed teated Liiva kohta pärinevad 1627. aastast, kui Liiva kõrts ja veski kuulusid Maidla mõisale. 1786. a müüdi need Kuuste mõisale ja 19. sajandil olid kõrts ja veski juba Vastse-Kuuste mõisa omad. 20. sajandi I poolel asus endises kõrtsihoones kauplus. Liiva kõrts asus vana Võru tee ääres, kuid uue Põlva tee ehitusel 1960. aastate lõpul jäi otse Prangli tee vastas asuv kõrts kurvis uue tee alla ja lammutati. 

Stalini valitsuse ajal paigutati Liivale Võru ja Põlva teeristi betoonist hirvekuju, mis püsis siin 60. aastate lõpuni. Kujust on säilinud rohkesti fotosid, mis näitab, et selle juures armastati end jäädvustada

Liiva küla asub Postitee suhtes olulises sõlmpunktis: küla juures asub Tartu- ja Põlvamaa piir ning teerist, kust algab miljööväärtuslik Postitee. Teede ristumiskohas paiknev kõrghaljastusega kolmnurkne ala on kujundatud Postitee turismipiirkonna Tartu-poolseks alguspunktiks. Siia on rajatud puhkeala koos põhjaliku ülevaatega Postitee kujunemisest ja teele jäävatest vaatamisväärsustest. 

Kohe puhkeala kõrvale ulatub ka Liiva metsa vääriselupaik - vana mets, kus puude okstelt ripuvad habesamblikud ning koore all ronivad ohustatud liikide hulka arvatud mardikad. 

Intsipalu lahingus langenud metsavendade mälestusmärk 
Mälestuskivi 1. oktoobril 1949. aastal peetud Intsupalu lahingus langenutele on paigaldatud 2003. aastal, selle rajamist toetas mälestusfond Ristideta Hauad. Tõdu metsas peetud lahingus langes seitse meest. Täpse kuulipildurina tuntud Kalev Arrol õnnestus vaatama haavatasaamisele piiramisrõngast välja roomata. Kalev Arro, üks viimaseid metsavendi, langes tulevahetuses miilitsameestega 25 aastat hiljem, 2. juunil 1974 Saverna lähedal.

Rahvasuu räägib
Kord olnud Leena venna karjaga postitee veeres Voorepalus Pikamäe otsas karjas. Pikkmägi on Võru poolt Tartu suunas sõites Voorepalu vahel ligi kilomeetri pikkune esmalt aeglaselt, kuid lõpuosas kaunis järsku tõusev teelõik, mis tollal kruusateena oli väga liivane. Hobused nägid siit koormatega üles minnes tohutut vaeva ja pidid enne mitu korda puhkuseks peatuma kui jõudsid mäetipule. Kuid ka mäetipult allaminek Vabasillaorgu oli keeruline ülesanne, et koorem hobust ninali ei litsuks ega kontidesse jookseks.

Näinudki siis Leena, et mäkke tuleb üles lauakoorem ning kõrval kõnnib kena rühikas noormees. Hobune peatunud puhkuseks. Samal ajal võtnud Leena maast puuroika ja heitnud kõrgelt pervelt alla teele hobuse hirmutamiseks. Hobune ehmunudki ja hakanud liikuma, kuid ka noormees märganud neiut. Ta naeratanud kelmile plikale ja jätkanud oma teed. Leenal hakanud oma teost pisut häbi ja ta lipsanud teeveerelt kaugemale metsa. 

Olid ju kõik teed, kaasaarvatud Taru–Võru vaheline maantee, (20. sajandi alguses – toim) väga algelises seisukorras. See oli küll kruusatee ja talumehed pidid teda korras hoidma, kuid sellele vaatamata kohati niivõrd liivane, et ratas jooksis rummuni sees. Teises kohas oli jälle niivõrd porine, et vaevu jõudis hobune koorma läbi pori tõmmata.
Külavahe- ja karjateed olid veel viletsamas seisus, kuigi ka neid püüti parandada ja kuivemal ajal auke tasandada. Noodaküla karjatanum, mis oli ühtlasi kõigi käimiste väljapääsuks suurele teele, oli väga leetelise põhjaga ja seetõttu iga väiksemagi vihma järel porine, kevadisest keltsamineku või sügiseste suurte vihmade ajast rääkimata. 

Robert Vanatare, Karilatsi vallavanem aastatel 1936-1939

Küka kõrts 
Tartu–Võru postitee ääres asunud Küka kõrts kuulus Suure-Kambja mõisale ning asus selle Uue-Voore ehk Küka (saksa keeles Kükka Krug) karjamõisa maadel. Suure-Kambja mõisast jäi kõrts 15 km kaugusele. Kõrtsikoht asutati siia tõenäoliselt 19. sajandi 2. poolel, kuna Rückeri 1939. a spetsiaalkaardil see veel puudub. Kõrts lõpetas oma tegevuse 1915. aastaks ning senisest kõrtsikohast sai talukoht. 

Viimane Küka kõrtsmik oli aastatel 1912–1915 Karl Laanesaar, kes rentis kõrtsi Suure-Kambja mõisnikult. Kõrtsi juures asus pood ning lisaks kõrtsmikutööle tegi Karl Laanesaar ka kingsepatööd. 1915. aastal võttis ta naise ning läks elama naise elukohta Voorepalu külas Metsavahi talus. Seal elavad tema järeltulijad ka praegu.

Rahvasuu räägib, kuidas talumehed teeröövlite hirmus Tartu poole sõites voori kogunesid ja üheskoos läbi Röövlimägede sõitsid. Ööseks jäädi peatuma Küka kõrtsi juurde, kust hommikul linna poole edasi sõideti. Tihti viisid talumehed oma loomi Tartusse ja kell 9 oldi Tartu Tapamaja väravas. Küka kõrtsi praegune omanik on Endla Pilt, kes 1926. aastal kõrtsis sündis ja kogu elu on siin elanud. Tema vanemad ostsid kõrtsi pärast 1915. aastat Suure-Kambja mõisnikult. Pärast seda on endine kõrtsihoone kasutusel olnud elumajana. 

Hoone täpne ehitusaeg pole teada, tõenäoliselt jääb see 19. sajandi teise poolde. Ilma tallita puust kõrtsihoone on säilinud muutumatul kujul, hilisemad ümberehitused pole teda muutnud. Ehedal kujul on säilinud ka endise kõrtsitoa puust põrand, seinad ja lagi. 

Tsaariajal läks Küka kõrtsi lähedalt pisut maad edasi Võru poole Tartu- ja Võrumaa piir. 1932. aastast viidi maakonna piir Karilatsi külla. Piiri tähistas sinimustvalge post keset küla. 

Röövlimäed ja Voorepalu matkarajad
Oleme jõudnud Postitee kõige kurvilisema ja käänulisema lõiguni. Vanasti kutsuti kõrgeid metsaseid künkaid mitmel pool Röövlimägedeks, ja need olidki teeröövlitele sobivad tegutsemispaigad. Küka kõrtsi ja Röövlimägede vahele jääb Vabadussilla org. Kui Võru pool sõitvad talumehed sinnani jõudsid, tähendas see selleks korraks pääsemist, vabadust. Sellest ka oru nimi. Et üksisõitjat võisid röövlid kergemini rünnata, kogunesid talumehed punti, et üheskoos läbi Röövlimägede sõita, pärast peatuti kõrtsis, võeti tops ning hingati kergendatult.

Samad künkad pakkusid pool sajandit hiljem iselaadset põnevust Võru-Tartu liini sõitvatele bussijuhtidele. Reisijad meenutavad, kuidas bussijuhtidel oli kombeks pärast Kükat mootor välja lülitada ja lasta bussil täielikus vaikuses, kummide sahinal Liiva poole langeda. Enne metsa vahele jõudmist tuli üks järsem küngas ja siis pidasid nii bussijuht kui ka reisijad hinge kinni, et kas läheb üles või ei.

Rahvasuu räägib
Ennemuiste hakanud kuradid nõu pidama, kuidas saaks endile väge juurde, et rahvas kuradi nime rohkem suhu võtaks. Viimaks öelnud üks vanahalb, et tema teab, kuidas inimesed kuradi nime rohkem manitseksid kui jumala oma. Asunud siis teistele seletama: “Me teeme igavese hulga mägesid ja orge. Kui nüüd inimestel mäkke ronides ja orgu tulles jalad risti lähevad, küll nad siis nimetavad meie nime kah!” Ja näe – kõik kurivaimud olid selle nõuga rahul ja hakkasid suure hoolega maad kokku kandma. Mõni sikutas sülega, teine tõukas turjaga. Ja nii sündisidki orud ja mäed. Loomulikult sai rohkem mägesid sinna, kus õndsam rahvas on. Nüüd on vanakuraditel hea meel, kui mäkke minnes või alla tulles mõni teeline maha kukub ja kuradi nime tarvitab.

Pärast Küka kõrtsi pakub Postitee kaart terve väikese rea võimalusi maanteelt kõrvale pöörata: otse tee äärde jääb RMK lõkkekoht; samast algav poole kilomeetri pikkune rada kannab nime Põrgurada, ning mitte põhjuseta. 1944. aasta hilissuvel kees ja mürises see paik kui põrgukatel. Sinimägede all kinnijooksnud Punaarmee ründas siis läbi Lõuna-Eesti Tartu suunas, vastu astusid Saksa armee motoriseeritud võitlussalgad ning sööstpommitajad. Teatakse, et Sinimägede lahingud olid hirmsad, kuid ega Lõuna-Eesti lahingud vähem hirmsad olnud – neist on lihtsalt vähem kõneletud.

Rahvasuu räägib
Õieti koosnes Kähri vald kahest külast: Kährist ja Karilatsist. Et vallamaja sai asukoha postitee veerde Karilatsi külla, selles olid teened tolleaegsel vallavanemal Jaan Sokal, kes käis Riias kuberneri juures Karilatsi rahva õigusi kaitsmas. Nimelt oli vallamaja ehituse ajal, 1890. aastatel, viieteistkümnest volikogu liikmest enamus, kaheksa meest, Kähri külast ja otsus uue vallamaja ehitamiseks tehtudki Kähri külla. Et aga vallavanem oli Karilatsist, siis arvas ta, et vallavanema hääl peab lugema vähemalt kahe ette ja ruttaski kuberneri juurde õigust saama. Karilatsi küla kasuks oli ka küla läbiv linnadevaheline maantee ja muidugi vallavanema poolt kubernerile meeleheaks kaasa viidud seasink ja võivitsik. Nii saidki Karilatsi mehed oma tahtmise ja vallamaja ehitati Karilatsi. Vallamaja läheduses, umbes paarsada meetrit teisel pool maanteed, asus ka kolmeklassiline vallakool. Vana vallamaja oli jälle omakorda olnud sellega kohakuti üle oja samuti paarisaja meetri kaugusel. Nüüd jäi see valla vaestemajaks. 

Robert Vanatare, Karilatsi viimane vallavanem 1936–1939 

Karilatsi küla ja kõrts 
Karilatsi on Postitee elujõulisemaid külasid. Siin tegutseb Põlvamaa keskmuuseum – Põlva Talurahvamuuseum, mille ekspositsioon on kujundatud omalaadseks vabaõhumuuseumiks. Kalendritähtpäevade tähistamise ja teiste rahvalike üritustega soovib muuseum liita nii Põlvamaal kui Postitee piirkonnas elavaid inimesi. Muuseumi kasutuses olevas endises vallamajas asub raamatukogu. Külas tegutseb mitu ettevõtet, nende hulgas üle maakonna piiride tuntud Karilatsi kalamajand ja palkmajade ehitusfirma. 

Karilatsi silla juures Kassipalus asub kohaliku pärimuse järgi Rootsi sõdurite matmispaik. Esimese iseseisvuse ajal pidasid Kambja ja Põlva kirikuõpetajad kord igal suvel Kassipalus Rootsi sõdurite mälestuseks jutlust, mängis puhkpilliorkester. 

Karilatsi külas Leevi jõe lähedal Tartu–Võru tee ääres asus Karilatsi kõrts. Kõrts tegutses siin revisjonimaterjalide põhjal juba 1751. aastal ning oli Mellini atlase andmetel olemas ka 18. sajandi lõpus. 20. sajandi alguses lõpetas kõrts oma tegevuse ning vanast kõrtsikohast sai talukoht. Praeguseks on kõrtsihooned hävinud. 

Karilatsi Vabaõhumuuseum (Põlva Talurahvamuuseum) 
Põlva Talurahvamuuseum rajati 1970. aastate alguses ning kuulub alates 1978. aastast riiklike muuseumite süsteemi. 

Muuseumi asupaigaks valiti Karilatsi kool ja selle lähedal asuvad endised Kähri (Karilatsi) valla keskuse hooned koos Kagu-Eestile tüüpiliste külaehitistega 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Vabaõhumuuseumi põhiekspositsiooni moodustavad vallakeskuse ühiskondlikud hooned oma algses asukohas.

Maakivist magasiait on pärit 1879. aastast. 1920. aastail ehitati sellele teine korrus, hoone renoveeriti põhjalikult 2009. aastal. 1880 on ehitatud magasiaida naabrusesse vahimaja, mida kasutati hiljem valla- ja kohtumajana. Pärast uue vallamaja valmimist 1896 kasutati hoonet vaestemajana. 1889. aastast on pärit maakivivundamendi ja palkseintega koolimaja; 1926. aastal vooderdati see väljastpoolt, laiendati aknaid ja lisati verandad. Samal ajal ehitati õpetajate elamuks kahekordne nn tornmaja. 

Kindlasti pälvib muuseumi koduloolise ainese hulgas tähelepanu Põlva maakonna looduslik makett, mille rajasid nõukogude ajal õpilased ühiskondlikult kasuliku töö korras. Mägesid tähistavad ümaraks pöetud kääbuspuud, jõgesid kitsad asfalditriibud ning kultuuritegelaste sünnipaiku maakivirahnud.